3.nädal

Tervitused kaunist Montanast.

Möödunud nädal on olnud mõnusalt värvikas. Esmaspäeval otsustasin, et pean endale see nädal auto leidma, sest vahemaad, mida rattaga läbima peab on päris suured. Endalegi üllatuseks oli esmaspäeva õhtuks juba üks pakkumine soolas. Nimelt mõtlesin, et astun nii muuseas läbi ühest farmi moodi kohast, mis asus treilerpargi kõrval, kus ma päeval töötasin. Mõtlesin, et seal elab raudselt üks lahe pere. Tuli välja, et seal elab hoopis üks lahe vanaema. Tema tütar oli ka seal. Kahjuks nende kõige noorem laps lõpetas see aasta keskkooli. Puhusin kaks sõna juttu ja hakkasin lahkuma kui tuli meelde, et võiks autot ka küsida nii muuseas ja ennäe imet, neil olevatki õuel üks auto, mis seisab.

Teisipäeval sõitsin siis viimast korda oma kaherattalise veloga. Oli muidugi kõige ilusam päev üldse rattaga töötamiseks. Bozemani oli tabanud kerge tuuleiil 40 miili/tunnis, mis puhus mu ratta alalõpmata pikali. Pool päeva läks aega mõistmaks, et targem on rattas kohe pikali panna kui uksele koputama lähen. Päris lustakas oli kui mul ühe emaga rääkides kõik lehed käest plehku panid.

Peale tuule kimbutasid see nädal Bozemani ka metsatulekahjud. Tuul muutis asja eriti hulluks. Oli tunne nagu siil suitsus. Kuna linn asub kausis, mida ümbritsevad mäed, siis vajus kõik suits linna. Ekstreemsustest puudust ei tule.

Teisipäeva õhtul käisin autol järgi. Sain peale auto ka õhtusöögi ja tasuta bensiini. Auto on mul muidugi selline omamoodi. Näeb päris naljakas välja. Sellega sõitmisel on ka omad väiksed nipid, aga nendega harjub ära. Ainuke asi, mis väga häiris oli see, et kui ma oma auto sain siis oli see põhimõtteliselt nagu prügikast. Täna kulus mul selle koristamiseks vist oma tunnike ikka. Täiesti puhtaks seda ikka saada polnud võimalik, aga natuke inimlikum ikka. Seal peres oli 5 väikest nähvitsat nii, et võite ette kujutada kui palju koerakarvu nendel istmetel on. Aga muidu ei saa üldse nuriseda. Pere oli väga armas ja lubas mul seda autot kasutada nende kindlustuse alt. Rendi kohta ütlesid nii, et maksad siis kui oled lõpetanud ja nii palju kui ise tahad maksta. Selle kohta ütlevad vanemad olijad HEA DIIL.

See nädal töötasin natuke maapiirkonnas ka. Mäest üles ja alla sõitmine on esialgu päris jube kuna need mäed, mis siin on ei ole päris munamäed vaid ikka natuke massiivsemad.

Mul oleks veel paljust kirjutada, aga see nädala lõpp läks jälle nii kiireks, et  peab tuttu ära minema. Et te ikka teaksite siis mul läheb väga hästi ja ma näen iga päev palju lahedaid perekondi ja nalja saab palju palju ja kui ei saa tuleb ise teha.

Kaks kuud veel ja olengi juba kodus 🙂

Kirjutasin selle juba eile valmis aga unustasin postitada 😉