Mina siin jälle.
See nädal võistlesin iseendaga ja oma emotsioonidega. Mina võitsin. Öeldakse, et pead minema kodust antukeseks eemale ja siis loksuvad kõik väärtushinnangud paika. See on tõde ja rohkemgi veel. Naljakas on mõelda kui tühised tunduvad lihtsad igapäevased probleemid siin Ameerikas. Olen võõras linnas, töötan 14 tundi päevas, näen toredaid, imelikke, karjuvaid, vaikivaid, naeratavaid, siiraid, võltse inimesi, iga päev ja elu on ikka ilus ja hea. See, et pean hommikul kella kaheksas kooli minema ei tundu selle kõrval küll probleemina. Lausa õnnistus ju. Ma loodan, et ma seda kõik, mis ma siin õppinud olen Eestis ära ei unusta.
Täna käisime jälle ujumas. Saime kokku Alexi ja Mihkliga. Tuleb välja, et Alex hakkab juba ameeriklaseks vaikselt moonuduma. See tähendab, et oli üks pere selle noh hilli või mountini otsas ja neil oli siis see, tead küll deer seina peal. Pool deeri oli noh. Oi nalja saab.Päris mõnus oli. Aga kehaosad, mis pole enne päikest näinud põlesid natuke ära. Elu siin mägedes ei ole kergete killast. Päike on palju teravam.
Ja siis kui kõik hästi läheb võlun ma homme oma farmeri päevitusega ühe farmer Dave ära ja ta rendib mulle oma Buick’i kuuks ajaks. Hoitke kõik siis mulle pöialt, et mul on piisavalt võluv päevitus. Mu jalalihased on juba liiga tugevad. Võiksin kümme kasti raamatuid vaba pöiaga ülese tõsta.
See nädal olen mõned ameerika retseptid ka kogunud. Koju tulen siis hakkan meeleheitel koduperenaiseks ja lahendan kõik probleemid muffineid küpstades.
Täna kirjutas mulle Keidu ja Helerti kirja. Nii meeletult lahe on kirju saada.Nii, et kõik, kes ei ole mulle veel midagi kirjutanud siis teil on kuu aega selleks antud (sigridpraats@gmail.com) Keidu arvas, et peaksin raamatu kirjutama. Mina arvan, et raamatu nimi võiks olla “Elu Sigrid Praatsina – katsumus või õnnistus” ja reklaamlause võiks olla, et kõik emad ostaksid. Teise raamatu pealkiri on ” Ärke söötke oma koerei õhupallideks”. Tavalisel ameerika perel on vähemalt 2 koera, tavaliselt ülesöödetud ja sõnakuulmatud. Kujutage ette chiuauat õhupalli kehaga.
See nädal sai naltsi ka. Väga naljakas tegelikult ei olnud. Sain kurikuulsa sinise vilkuri auhinna ehk mulle kutsuti politsei. Ega ma näen suhteliselt ohtlikuna välja küll kui aus olla.Õnneks oli politseimees väga muhe sell. Küsis, mis ma teen siin. Seletasin marurahulikult kõik ära ja näitasin linna tööluba. Siis rääkisime natukene olümpiast ja elust Eestist ning läksime igaüks oma rada.
Teine nali siis kah. Üks koer tuli mulle kallale. Rääkisin emaga uksel. Koer klähvis toas ja ühtäkki tormas uksest välja ja hakkas mind purema jalgadest ja hammustas käest. Praegu on päris naljakas mõelda selle üle, aga tol hetkel ei olnud üldse naljane. Siis see ema kuidagi sai koera tuppa, ütles, et ei ole huvitatud ja läks tuppa. Ei ole hullu, et su koer pures mind, ära küsi jah kas ma viga ka sain.
Selline on elu siin Ameerikas. Kuu aega veel jäänud Montana vallutamiseks. Mina olengi järgmine Helena super raamatutüdruk 2012.
Kastest suvehommikut ja langevate tähtede aega soovides,
S.
Esisillas krudinad 